Saturday, May 28, 2011

Why business schools do not teach importance of business partners?

My current primary job is about establishing and developing business partnerships in different countries of Europe in CyberWatcher, a provider of technology for web monitoring and business intelligence. It means that our partners use this technology to enhance offerings for their potential and actual clients.

For me it means the tight cooperation with our partners - if they succeed, we succeed too. It's a classical win-win situation. But it is normally quite a long and complicated process - both parties need to win mutual respect and trust - and then work hard in order to maintain it.

Interestingly, I don't remember learning about the option of business partnerships as one way to develop a company in the business school's curriculum. It simply is not the part of a regular business theory. Competition - yes. Supply chain - having suppliers, customers and so on - yes. Franchise - yes.

But building a product/service offering together with another company in a specific market, sharing both inputs and outcomes of such cooperation - this is something a normal "inside-the-box" business manager is apparently not supposed to learn about. I have learnt it from the practice - and see the tangible benefits of such work.

Thursday, May 19, 2011

Põhjala paradoks – kui jätkussutlik on Skandinaavia mudel?


- For the readers who don't understand Estonian - this is an article I wrote about Scandinavian model of society - its roots, its main features, challenges and possibilities of "exporting" it elsewhere. It is something I have been very interested myself in and which I hope will help me to eventually bring Estonia closer to Nordics. I would like to give my gratitude to the interesting people who agreed to find time to talk to me and share their thoughts on the Scandinavian societal system - Kathrine Aspaas, Knut Sogner, Jon Erik Dølvik and Vidar Lindefjeld. -

Eestis ei ole kellegi jaoks saladus Põhjamaade suhteline ja absoluutne edu majanduses, ühiskonna arengu tasemes, turvalisuses ja paljus muuski. Kõikvõimalikes edetabelites, mis seavad maailmariike ritta ühel või teisel alusel, on Põhjamaad alati eespool.

Kõige levinum viis, mismoodi mõõta riigi heaolu, on sisemajanduse kodutoodang (SKT) elaniku kohta. Rahvusvahelise Valuutafondi poolt 2010. aastal avaldatud andmete järgi asus Norra teisel kohal, Taani viiendal, Rootsi seitsmendal, Soome 14. ja Island 20. kohal.

Kui aga vaadata nii-öelda „pehmeid“ näitajaid, siis olukord ei ole kuigi erinev. Ajakirja Forbes andmetel, mis põhinevad Gallup World Poll'i küsitlusel, on neljas Põhjala riigis kõige õnnelikumad inimesed maailmas. Üksteise järgi on esineljakus Taani, Soome, Norra ja Rootsi. Island asus selles 2010. aastal avaldatud nimekirjas 23. kohal, mis peegeldab riiki hiljuti räsinud finantskriisi.

Põhjala paradoks

Enamus ei vaevagi ennast statistikaga. Piisab vaid käia Skandinaavias ja veenduda, et teed on tõepoolest seal siledad, majad korralikud, loodus hästi hoitud ja inimesed üldiselt oma eluga rahul.

Millel põhineb Põhjala edu? Ja kui kaua veel see saab niimoodi kesta? Kõrged maksud, suur riigisektor, helded sotsiaaltoetused – see kõik on ju vastuolus enamike majandusõpikutega Eestis, mis põhinevad angloameerika liberalismi ideedel? Kas mõne aasta pärast ei ole Põhjamaad sunnitud oma lähenemist muuta?

Jonnakad põhjamaalased taguvad aga oma rauda. Viimasel Davosi kohtumisel, kuhu koguneb maailma poliitiline ja majanduslik eliit, esitasid viis põhjamaa riigipead Põhjala mudelit kui elujõulist alternatiivi teistele. Nad rääkisid veendunult, et see mudel soodustab innovatsiooni ja tõstab riikide konkurentsivõimet.

Vaevaline teekond harmoonilise ühiskonnani

Põhjamaade üks tugevamaid aluseid on ühiskonnas valitsev võrdsuse printsiip, ütleb Norra tööandjate assotsiatsiooni vanemnõunik Vidar Lindefjeld. Ta tuletab meelde, et kuni 20. sajandi alguseni olid Norra ja teised Skandinaavia riigid vaesed maad, kus puudusid suured käärid rahva sees. Norras oma aadelkond puudus, Rootsis ja Taanis oli aadlike mõjuvõim võrreldes Mandri-Euroopaga hulga väiksem. Pärisorjust sellisel kujul nagu see oli Saksamaal või Venemaal ei olnud Põhjalas kunagi. „Ühiskonnas oli juba sajandeid tagasi teatud sotsiaalne homogeensus, kus talunik oli linnakodanikuga üsna võrdses seisus,“ selgitab Lindefjeld.

Kuid ainuüksi ühtekuuluvustundest ei piisa, et veenda inimesi, et heaolu jaotamine kõikide vahel on positiivne, ning panna neid maksma kõrged maksud. BI Norra Kommertskõrgkooli majandusajaloo professor Knut Sogner tuletab meelde, et eelmise sajandi alguses oli ka Põhjamaades vabrikute omanike ja tööliste vahel tõsine vastasseis. Töölised töötasid väga palju, kuid said viletsat palka, nende elamistingimused olid armetud. Oli tõsine revolutsioonide oht nagu Venemaal.

Samal ajal võtsid Põhjamaad aktiivselt osa rahvusvahelisest kaubandusest. Sogneri sõnul olid need maad lausa sõltuvad ekspordist. „1920.-1930. aastate majanduskriisid sundisid erinevad pooled oma relvad maha matma,“ ütleb Sogner ja lisab, et probleemid rahvusvahelises majanduses olid lihtsalt niivõrd tõsised, et sisemised konfliktid pidi ühel või teisel viisil lahendama. Tööandjad vajasid stabiilsust kodumaal, et suuta oma kaupa jätkuvalt eksportida, samal ajal mõistsid töölised, et nad saavad teenida rohkem kui nad ei streigi.

Sellest ajast peale on kollektiivsed palga- ja muud läbirääkimised muutunud Põhjamaades pigem reegliks. Seda soodustab ka ametiühingute jätkuvalt tugev positsioon ühiskonnas. Sõltumatu uuringite sihtasutuse Fafo teadusdirektor Jon Erik Dølvik toob näite, et Norras on tänapäeval 53% kõikidest töövõtjatest ametiühingute liikmed. „Chicago School [Chicago koolkond majandusteaduses, mis põhineb liberaalsetel vaadetel ja mille austajaks peetakse muuhulgas Mart Laari] väidab selle kohta: „It can't work!“. Kuid nad ei võta arvesse, et ametiühingud Skandinaavias on palju paindlikumad kui kontinentaaleuroopas,“ selgitab Dølvik.

Töövõtjate paindlikkus võlgneb aga Knut Sogneri sõnul sellele, et ametiühingute esindajad istuvad ettevõtete juhatuses. „Seetõttu teavad töövõtjad, et kui firmal läheb halvasti, siis ei ole tõepoolest tööandjal raha, et suuremat palka maksta. Tulemusena panustavad tööandjad firma pikaajalisse edusse, kuna näevad, et selle edu kajastub ka nende palkadele,“ väidab tema.

Avatus maailmale viib kõrgete palkadeni

Endises sotsialistlikus leeris olid ametiühingud samuti tugevad. Kuid erinevalt Nõukogude Liidust ja selle sateliitriikidest võtavad Põhjamaad globaalsest kapitalismist maksimumi. Sogneri sõnul on ekspordisektor kõigis Põhjala riikides olnud traditsiooniliselt väga suur. „Rahvusvaheliselt avatud tööstus viib aga selleni, et palgad ei saa olla väga kõrged ja töövõtjad peavad seega tööandjatega koostööd tegema,“ järeldab Sogner.

Jon Erik Dølvik on sellega nõus. Tema väitel on kõrged tasud Skandinaavias käinud kaasas kõrgenenud produktiivsusega. Samas on see alati olnud ettevaatlik tõus – töövõtjad on mõistnud, et liiga kiire palkade kasv viib nende ettevõtted ja lausa terved tööstused riigist välja.

Tasakaalustatud liidrid

Põhjamaade üks eriomadusi peitub Vidar Lindefjeldi väitel võimueliidi poliitilises tahtes jaotada rikkust ja heaolu. Õiglase valitsemise traditsioon ulatub tema sõnul keskajasse, kui taani ja rootsi kuningad austasid oma alamate teatavat autonoomiat.

Selle ilminguid on Knut Sogneri sõnul olnud näha ka Põhjamaade uusimas ajaloos. Tänu laialdastele sotsiaalsetele kokkuleppetele muutusid eelmise sajandi esimesel poolel demokraatlikumaks nii kodanlusparteid kui ka tööliste erakonnad. Sotsialistidest said sotsiaaldemokraadid. Viimased olid Skandinaavias võimul valdava osa 20. sajandi teisest poolest. Kuid samas märgivad nii Sogner kui Dølvik, et erakapitali esindav opositsioon oli kogu aeg väga tugev ja sotsiaaldemokraadid pidid oponentide vaateid arvesse võtma. Selline tasakaalustatud süsteem on nende sõnul osaliselt põhjuseks, et korruptsiooni tase Põhjalas on üsna madal – ühel jõul ei lastud kunagi olla ainudomineeriv.

Endise majandusajakirjaniku, nüüdse ettevõtja ja kirjaniku Kathrine Aspaase sõnul on Skandinaavia õnn peitnud selles, et seal ei ole poliitikud kunagi olnud Berlusconi tüüpi. See aga on Aspaase väitel omakorda tugevdanud lojaalsustunnet riigi suhtes ja usaldust poliitikute vastu.

Inimene on hea“

Aspaas jätkab, et nii-nimetatud Põhjala mudel on inimkeskne. „Enamus kultuuridest ja religioonidest näeb inimestes pahupoolt: et nad on patused, nad on sündinud häbiga. Põhjala mudel kultiveerib aga positiivset nägemust inimestest: et nemad on loovad ja iseseisvad,“ ütleb Aspaas. Kui süsteem eeldab selle liikmetelt eelkõige kurja, siis vajab igaüks käske ja tugevat võimu. Põhjamaade mudel põhineb Aspaase sõnul aga printsiibil, et inimesed ei oota, et keegi ütleks neile kogu aeg, mida tuleb teha.

Positiivne hoiak inimese kui indiviidi suhtes väljendub muuhulgas tunnustuses, et naised ja mehed on võrdväärsed, ütleb Aspaas. See aga tagab olukorda kui kõigi inimeste potentsiaal on kõige paremini ära kasutatud. Jon Erik Dølvik on selle arvamusega nõus. Tema sõnul avaldub naiste ressurside hea kasutus muuhulgas korralikus lasteaedade süsteemis, mis võimaldab naistel kauem osaleda tööelus.

Dølvik väidab, et põhjamaalased on võrdlemisi koostööaldid ja teistest indiviididest lugupidavad tänu tugevale kodanikuühiskonnale. Osavõtt spordiorganisatsioonides, kultuuriklubides ja kõikvõimalikes seltsides on Põhjalas olnud traditsiooniliselt väga kõrge. Dølvik selgitab selle olulisust näitega enda elust: „Ma mängin vabal ajal jalgpalli. Olen pikka aega kuulunud ühte kohalikku jalgpalliklubisse. Ja seal on ju kõik koos – kõrge ja madala haridusega... ma saan koos tegutseda väga erinevate inimestega.“

Muutuma sundivad väljakutsed

Kuid kõik ei ole sugugi roosiline. Vidar Lindefjeld räägib, et viimastel aastatel esitavad inimesed Norras üha suuremaid nõudmisi avalikule sektorile. Tema sõnul on põhjamaalased oma heaoluga väga harjunud ja ootavad, et riik teeks nende eest üha rohkem ära. Jon Erik Dølvik on selle arvamusega nõus: „Helde heaoluriik töötab vaid siis kui paljud on tööl. Kuid hiljutine tendents on see, et vanemate inimeste, sotsiaalabi saajate ja halvasti integreeritute inimeste hulk kasvab.“ Põhjala mudelit seavad küsimuse alla Knut Sogneri sõnul ka muutuvad väärtused nooremate inimeste seas: individualiseerimine, tugevam eneserealiseerimise tahe.

Dølviku sõnul ei saaks Põhjala mudel muutumata kujul kindlasti kaua kesta, sest väljakutsed on tõsised. Tema väitel on selge, et poliitikud ja teised peavad kohanduma, riigi poliitika peab uuenema, aga see on juba toimumas. Knut Sogner märgib samuti, et Põhjala mudeli üks tugevus on just selle paindlikkus. Ta toob näite, et viimasel kolmekümnel aastal on Skandinaavia majandust iseloomustanud liberaliseerimislaine, samal ajal kui teatud sotsiaaldemokraatlikud põhimõtted nagu võrdusprintsiip on jätkuvalt jäänud väga tugevaks.

Kõige tugevam sõltub tugevuselt teisest

Eestist vaadates tundub vahel ikkagi kummaline, miks inimesed on nõus maksma kõrgeid makse ja andma osa oma tulust ära selliste inimeste toetamiseks, kes on selles ise tihtipeale süüdi. Jon Erik Dølviku sõnul ei ole pärast paljusid aastaid kollektiivset sundi üllatav, et Eesti ühiskonnas valitsevad individualistlikud väärtused ning skeptilisus võimude suhtes. Kuid ta märgib: „Parimad on sõltuvad paremuselt teistest. Muidu langeb terve tase. See on nagu spordis, nagu jalgpallis. Kui on olemas vaid üks tugev meeskond, siis ajapikku muutub ka see rahvusvaheliselt nõrgaks, kuna ta ei saa oma keskkonnas dünaamiliselt areneda.“

Dølvik näeb liigses liberaalmajanduslikus korras Eesti-suguste väikeste riikide jaoks selget ohtu. Ta selgitab, miks ei tasu alati kopeerida USA mudelit: „Eesti jaoks on raske kultiveerida „American Dream'i. Reaalsus on see, et kui ühiskonnas propageeritakse põhimõtet „The Winner Takes It All“, siis need vähesed, kes suudavad palju kapitali teenida, investeerivad seda teenitud kapitali suures osas välismaale, sest väikses riigis napib suuri tulusid toovaid projekte. Tulemusena ei võida ühiskond sellest midagi.“

Põhjala-taolise heaoluriigi vastu suunatud kriitikat oleks kõige loogilisem otsida kapitalistide seas. Kuid Norra Tööandjate Assotsiatsiooni esindaja Vidar Lindefjeld ütleb, et Põhjala mudel on vaatamata teatud kuritarvitamisele üksikindiviidide poolt väga mõistlik lahendus. Tema sõnul on Põhjala mudeli tugevus eelkõige selle stabiilsuses, mida hindavad kõrgelt ka tööandjad. „Ka Skandinaavias on palju rikkaid inimesi nagu igal pool. Kuid samal ajal on terve ühiskond saanud osa sellest rikkusest,“ väidab tema. Rääkides suhtelisest rikkusest esitab Lindefjeld muigades retoorilise küsimuse: „Kui sina teenid kümme miljonit eurot aastas ja mina teenin „vaid“ ühe – kas see teeb mind siis vähemõnnelikuks?“

Põhjala mudeli ekspordist välismaale

Kuigi põhjamaalased on vajadusel valmis oma ühiskonnamudeli eeliseid kaua ja põhjalikult kirjeldama, on nad üsna ettevaatlikud võimaluse suhtes seda mujale eksportida ja teisi õpetama hakata. Knut Sogneri sõnul ei ole lihtne õppida hoiakuid. Ta väidab, et oluline eeldus Põhjala mudeliks on sotsiaalse usalduse tugevus ühiskonnas, mille ülesehitamine võtab väga kaua aega.

Ka Dølvik on skeptiline Põhjala mudeli kiire ülevõtmise suhtes, sest see on tema sõnul olnud Skandinaavias saja aasta arengu tulemus. Balti riikides teeb tema väitel asja keeruliseks see, et töövõtjate organisatsioonid on üsna nõrgad: „Ametiühingud diskrediteerisid end nõukogude ajal ja usaldus nende vastu ei ole taastunud.“ Samuti on Eesti alustanud 1990.aastate alguses hoopis teisest stardipositsioonist. „Balti riigid olid ilma korraliku sisemise struktuurita, mis reguleeriks tööelu riigi sees, kui nad astusid rahvusvahelisse konkurentsi kohe pärast iseseisvuse taastamist. Norral ja teistel Skandinaavia riikidel oli mitme kümnendi jooksul taoline struktuur ennem olnud,“ selgitab Dølvik.

Samal ajal möönab tema, et baltimaalastel on palju ühist Põhjala inimestega. Kui lähiajalugu kõrvale jätta, siis on paljud teised eeldused Balti riikides tegelikult olemas. Küsimus on vaid ühiskonna valmiduses ja tahtes.

Thursday, May 12, 2011

Who is more popular - Osama bin Laden or Kate Middleton?

We did a short fun media analysis in the company I work for - CyberWatcher. The question was: which of the two events - the recent royal wedding in the UK or the death of bin Laden - attracted more media attention in selected countries.

The answer varies from country to country and can be found at CyberWatcher blog.

Here is one example of media coverage of Osama bin Laden versus Kate Middleton in Germany:
There was an error in this gadget