Started my university teaching career

A couple of days ago I had my third class as a lecturer at BI Norwegian Business School (Handelshøyskolen BI). This is something I have been thinking - and sometimes dreaming - about for several years.

In summer I was invited to be responsible for the course "Organisation of New Venture" for Bachelor in Entrepreneurship students. This is a very exciting, yet humbling task. It is a big personal challenge for me too. Despite my long-term involvement as a trainer for several years (first in AIESEC, then for Youth in Action in Estonia and in Norway), I have never been a teacher in formal education before. An additional challenge is that this course is... in Norwegian and all the students are Norwegians. My Norwegian is far from perfect, although I use it on everyday basis.

The building of BI Norwegian Business School in Oslo

Despite these difficulties that I could foresee, I nevertheless took this responsibility - and I am the teacher at the course for around 40 students during this autumn semester (until the end of the year). As this course only takes place once a week late afternoon, I can just as well combine it with my primary work (and with occasional freelance training courses I deliver for Aktiv Ungdom).

Why did I agree? Well, first of all, as mentioned in the beginning of the post, this is something I was imagining to do after some time anyway - I just did not think I was to start precisely now. Higher education, teaching and facilitating are the areas I have been interested in for years. I enjoy contributing to enhancing the knowledge of people and I feel comfortable doing it.


On the other hand, BI Norwegian Business School (or simply BI as it is known in Norway) is among the best business schools in Scandinavia and being part of it on the faculty's side is a great honour for me.

Last but not least, the purpose and the structure of the course have been very appealing to me. The students must start their own student venture in groups during the course - and we cooperate with Junior Achievement in this process. Several organisations such as NHO (Norwegian Employees' Organisation), JCI (mentorship programme),and Oslo City Government (guest lectures) are involved. Besides, I engage several acting entrepreneurs in this process. Thus, I am acting as a facilitator of the course connecting students to different people from the professional world - and support their learning journey by providing a theoretical framework as well as concrete tools to assist them.

I feel I have to be on top of duties every week I meet the students - not an easy task when one is confronted with a heterogeneous and demanding bunch of ambitious young people. It is time-consuming too - as with any teaching assignments, one needs to do quite a lot of work "behind the scenes", before and after the classes. Well, I have evenings and weekends for that whenever I need to... :)

Trip to the western coast of Norway - Geirangerfjorden

The last weekend I had chance to visit the Western coast of Norway again - this time the famous Geirangerfjord. The small town of Geiranger was a sort of the tourist nightmare - plenty of cruise ship travellers from Germany and England. But the moment we went farther from the town towards the nature, I started to truly enjoy the trip. Me and my wife (I got married this summer) walked the way from 0 to 550 meters above the sea on medium-challenging hiking path.

The new Gartner hiking boots proved to be a good investment (as well as tent from Helsport and the air-mattresses from artiach). We put up a tent on the picturesque hill from which we had a magnificent view on the fjord. An amazing place to have a self-cooked dinner and breakfast in the nature!

We were also lucky with the weather. The western coast of Norway is famous for its rainy climate. Yet we did not experience any rain and in the second half of the second day we even had  a sun.

All in all, it was a very fulfilling trip - the best during this year so far.
 

A proper response to terror

"Om én mann kan vise så mye hat, tenk hvor mye kjærlighet vi alle kan vise sammen", en AUF-jente, sitert av statsministeren Jens Stoltenberg.

"If one man can show so much hatred, think how much love we all can show together", one AUF girl, cited by prime minister (of Norway) Jens Stoltenberg.

Why business schools do not teach importance of business partners?

My current primary job is about establishing and developing business partnerships in different countries of Europe in CyberWatcher, a provider of technology for web monitoring and business intelligence. It means that our partners use this technology to enhance offerings for their potential and actual clients.

For me it means the tight cooperation with our partners - if they succeed, we succeed too. It's a classical win-win situation. But it is normally quite a long and complicated process - both parties need to win mutual respect and trust - and then work hard in order to maintain it.

Interestingly, I don't remember learning about the option of business partnerships as one way to develop a company in the business school's curriculum. It simply is not the part of a regular business theory. Competition - yes. Supply chain - having suppliers, customers and so on - yes. Franchise - yes.

But building a product/service offering together with another company in a specific market, sharing both inputs and outcomes of such cooperation - this is something a normal "inside-the-box" business manager is apparently not supposed to learn about. I have learnt it from the practice - and see the tangible benefits of such work.

Põhjala paradoks – kui jätkussutlik on Skandinaavia mudel?

- For the readers who don't understand Estonian - this is an article I wrote about Scandinavian model of society - its roots, its main features, challenges and possibilities of "exporting" it elsewhere. It is something I have been very interested myself in and which I hope will help me to eventually bring Estonia closer to Nordics. I would like to give my gratitude to the interesting people who agreed to find time to talk to me and share their thoughts on the Scandinavian societal system - Kathrine Aspaas, Knut Sogner, Jon Erik Dølvik and Vidar Lindefjeld. -

Eestis ei ole kellegi jaoks saladus Põhjamaade suhteline ja absoluutne edu majanduses, ühiskonna arengu tasemes, turvalisuses ja paljus muuski. Kõikvõimalikes edetabelites, mis seavad maailmariike ritta ühel või teisel alusel, on Põhjamaad alati eespool.

Kõige levinum viis, mismoodi mõõta riigi heaolu, on sisemajanduse kodutoodang (SKT) elaniku kohta. Rahvusvahelise Valuutafondi poolt 2010. aastal avaldatud andmete järgi asus Norra teisel kohal, Taani viiendal, Rootsi seitsmendal, Soome 14. ja Island 20. kohal.

Kui aga vaadata nii-öelda „pehmeid“ näitajaid, siis olukord ei ole kuigi erinev. Ajakirja Forbes andmetel, mis põhinevad Gallup World Poll'i küsitlusel, on neljas Põhjala riigis kõige õnnelikumad inimesed maailmas. Üksteise järgi on esineljakus Taani, Soome, Norra ja Rootsi. Island asus selles 2010. aastal avaldatud nimekirjas 23. kohal, mis peegeldab riiki hiljuti räsinud finantskriisi.

Põhjala paradoks

Enamus ei vaevagi ennast statistikaga. Piisab vaid käia Skandinaavias ja veenduda, et teed on tõepoolest seal siledad, majad korralikud, loodus hästi hoitud ja inimesed üldiselt oma eluga rahul.

Millel põhineb Põhjala edu? Ja kui kaua veel see saab niimoodi kesta? Kõrged maksud, suur riigisektor, helded sotsiaaltoetused – see kõik on ju vastuolus enamike majandusõpikutega Eestis, mis põhinevad angloameerika liberalismi ideedel? Kas mõne aasta pärast ei ole Põhjamaad sunnitud oma lähenemist muuta?

Jonnakad põhjamaalased taguvad aga oma rauda. Viimasel Davosi kohtumisel, kuhu koguneb maailma poliitiline ja majanduslik eliit, esitasid viis põhjamaa riigipead Põhjala mudelit kui elujõulist alternatiivi teistele. Nad rääkisid veendunult, et see mudel soodustab innovatsiooni ja tõstab riikide konkurentsivõimet.

Vaevaline teekond harmoonilise ühiskonnani

Põhjamaade üks tugevamaid aluseid on ühiskonnas valitsev võrdsuse printsiip, ütleb Norra tööandjate assotsiatsiooni vanemnõunik Vidar Lindefjeld. Ta tuletab meelde, et kuni 20. sajandi alguseni olid Norra ja teised Skandinaavia riigid vaesed maad, kus puudusid suured käärid rahva sees. Norras oma aadelkond puudus, Rootsis ja Taanis oli aadlike mõjuvõim võrreldes Mandri-Euroopaga hulga väiksem. Pärisorjust sellisel kujul nagu see oli Saksamaal või Venemaal ei olnud Põhjalas kunagi. „Ühiskonnas oli juba sajandeid tagasi teatud sotsiaalne homogeensus, kus talunik oli linnakodanikuga üsna võrdses seisus,“ selgitab Lindefjeld.

Kuid ainuüksi ühtekuuluvustundest ei piisa, et veenda inimesi, et heaolu jaotamine kõikide vahel on positiivne, ning panna neid maksma kõrged maksud. BI Norra Kommertskõrgkooli majandusajaloo professor Knut Sogner tuletab meelde, et eelmise sajandi alguses oli ka Põhjamaades vabrikute omanike ja tööliste vahel tõsine vastasseis. Töölised töötasid väga palju, kuid said viletsat palka, nende elamistingimused olid armetud. Oli tõsine revolutsioonide oht nagu Venemaal.

Samal ajal võtsid Põhjamaad aktiivselt osa rahvusvahelisest kaubandusest. Sogneri sõnul olid need maad lausa sõltuvad ekspordist. „1920.-1930. aastate majanduskriisid sundisid erinevad pooled oma relvad maha matma,“ ütleb Sogner ja lisab, et probleemid rahvusvahelises majanduses olid lihtsalt niivõrd tõsised, et sisemised konfliktid pidi ühel või teisel viisil lahendama. Tööandjad vajasid stabiilsust kodumaal, et suuta oma kaupa jätkuvalt eksportida, samal ajal mõistsid töölised, et nad saavad teenida rohkem kui nad ei streigi.

Sellest ajast peale on kollektiivsed palga- ja muud läbirääkimised muutunud Põhjamaades pigem reegliks. Seda soodustab ka ametiühingute jätkuvalt tugev positsioon ühiskonnas. Sõltumatu uuringite sihtasutuse Fafo teadusdirektor Jon Erik Dølvik toob näite, et Norras on tänapäeval 53% kõikidest töövõtjatest ametiühingute liikmed. „Chicago School [Chicago koolkond majandusteaduses, mis põhineb liberaalsetel vaadetel ja mille austajaks peetakse muuhulgas Mart Laari] väidab selle kohta: „It can't work!“. Kuid nad ei võta arvesse, et ametiühingud Skandinaavias on palju paindlikumad kui kontinentaaleuroopas,“ selgitab Dølvik.

Töövõtjate paindlikkus võlgneb aga Knut Sogneri sõnul sellele, et ametiühingute esindajad istuvad ettevõtete juhatuses. „Seetõttu teavad töövõtjad, et kui firmal läheb halvasti, siis ei ole tõepoolest tööandjal raha, et suuremat palka maksta. Tulemusena panustavad tööandjad firma pikaajalisse edusse, kuna näevad, et selle edu kajastub ka nende palkadele,“ väidab tema.

Avatus maailmale viib kõrgete palkadeni

Endises sotsialistlikus leeris olid ametiühingud samuti tugevad. Kuid erinevalt Nõukogude Liidust ja selle sateliitriikidest võtavad Põhjamaad globaalsest kapitalismist maksimumi. Sogneri sõnul on ekspordisektor kõigis Põhjala riikides olnud traditsiooniliselt väga suur. „Rahvusvaheliselt avatud tööstus viib aga selleni, et palgad ei saa olla väga kõrged ja töövõtjad peavad seega tööandjatega koostööd tegema,“ järeldab Sogner.

Jon Erik Dølvik on sellega nõus. Tema väitel on kõrged tasud Skandinaavias käinud kaasas kõrgenenud produktiivsusega. Samas on see alati olnud ettevaatlik tõus – töövõtjad on mõistnud, et liiga kiire palkade kasv viib nende ettevõtted ja lausa terved tööstused riigist välja.

Tasakaalustatud liidrid

Põhjamaade üks eriomadusi peitub Vidar Lindefjeldi väitel võimueliidi poliitilises tahtes jaotada rikkust ja heaolu. Õiglase valitsemise traditsioon ulatub tema sõnul keskajasse, kui taani ja rootsi kuningad austasid oma alamate teatavat autonoomiat.

Selle ilminguid on Knut Sogneri sõnul olnud näha ka Põhjamaade uusimas ajaloos. Tänu laialdastele sotsiaalsetele kokkuleppetele muutusid eelmise sajandi esimesel poolel demokraatlikumaks nii kodanlusparteid kui ka tööliste erakonnad. Sotsialistidest said sotsiaaldemokraadid. Viimased olid Skandinaavias võimul valdava osa 20. sajandi teisest poolest. Kuid samas märgivad nii Sogner kui Dølvik, et erakapitali esindav opositsioon oli kogu aeg väga tugev ja sotsiaaldemokraadid pidid oponentide vaateid arvesse võtma. Selline tasakaalustatud süsteem on nende sõnul osaliselt põhjuseks, et korruptsiooni tase Põhjalas on üsna madal – ühel jõul ei lastud kunagi olla ainudomineeriv.

Endise majandusajakirjaniku, nüüdse ettevõtja ja kirjaniku Kathrine Aspaase sõnul on Skandinaavia õnn peitnud selles, et seal ei ole poliitikud kunagi olnud Berlusconi tüüpi. See aga on Aspaase väitel omakorda tugevdanud lojaalsustunnet riigi suhtes ja usaldust poliitikute vastu.

„Inimene on hea“

Aspaas jätkab, et nii-nimetatud Põhjala mudel on inimkeskne. „Enamus kultuuridest ja religioonidest näeb inimestes pahupoolt: et nad on patused, nad on sündinud häbiga. Põhjala mudel kultiveerib aga positiivset nägemust inimestest: et nemad on loovad ja iseseisvad,“ ütleb Aspaas. Kui süsteem eeldab selle liikmetelt eelkõige kurja, siis vajab igaüks käske ja tugevat võimu. Põhjamaade mudel põhineb Aspaase sõnul aga printsiibil, et inimesed ei oota, et keegi ütleks neile kogu aeg, mida tuleb teha.

Positiivne hoiak inimese kui indiviidi suhtes väljendub muuhulgas tunnustuses, et naised ja mehed on võrdväärsed, ütleb Aspaas. See aga tagab olukorda kui kõigi inimeste potentsiaal on kõige paremini ära kasutatud. Jon Erik Dølvik on selle arvamusega nõus. Tema sõnul avaldub naiste ressurside hea kasutus muuhulgas korralikus lasteaedade süsteemis, mis võimaldab naistel kauem osaleda tööelus.

Dølvik väidab, et põhjamaalased on võrdlemisi koostööaldid ja teistest indiviididest lugupidavad tänu tugevale kodanikuühiskonnale. Osavõtt spordiorganisatsioonides, kultuuriklubides ja kõikvõimalikes seltsides on Põhjalas olnud traditsiooniliselt väga kõrge. Dølvik selgitab selle olulisust näitega enda elust: „Ma mängin vabal ajal jalgpalli. Olen pikka aega kuulunud ühte kohalikku jalgpalliklubisse. Ja seal on ju kõik koos – kõrge ja madala haridusega... ma saan koos tegutseda väga erinevate inimestega.“

Muutuma sundivad väljakutsed

Kuid kõik ei ole sugugi roosiline. Vidar Lindefjeld räägib, et viimastel aastatel esitavad inimesed Norras üha suuremaid nõudmisi avalikule sektorile. Tema sõnul on põhjamaalased oma heaoluga väga harjunud ja ootavad, et riik teeks nende eest üha rohkem ära. Jon Erik Dølvik on selle arvamusega nõus: „Helde heaoluriik töötab vaid siis kui paljud on tööl. Kuid hiljutine tendents on see, et vanemate inimeste, sotsiaalabi saajate ja halvasti integreeritute inimeste hulk kasvab.“ Põhjala mudelit seavad küsimuse alla Knut Sogneri sõnul ka muutuvad väärtused nooremate inimeste seas: individualiseerimine, tugevam eneserealiseerimise tahe.

Dølviku sõnul ei saaks Põhjala mudel muutumata kujul kindlasti kaua kesta, sest väljakutsed on tõsised. Tema väitel on selge, et poliitikud ja teised peavad kohanduma, riigi poliitika peab uuenema, aga see on juba toimumas. Knut Sogner märgib samuti, et Põhjala mudeli üks tugevus on just selle paindlikkus. Ta toob näite, et viimasel kolmekümnel aastal on Skandinaavia majandust iseloomustanud liberaliseerimislaine, samal ajal kui teatud sotsiaaldemokraatlikud põhimõtted nagu võrdusprintsiip on jätkuvalt jäänud väga tugevaks.

Kõige tugevam sõltub tugevuselt teisest

Eestist vaadates tundub vahel ikkagi kummaline, miks inimesed on nõus maksma kõrgeid makse ja andma osa oma tulust ära selliste inimeste toetamiseks, kes on selles ise tihtipeale süüdi. Jon Erik Dølviku sõnul ei ole pärast paljusid aastaid kollektiivset sundi üllatav, et Eesti ühiskonnas valitsevad individualistlikud väärtused ning skeptilisus võimude suhtes. Kuid ta märgib: „Parimad on sõltuvad paremuselt teistest. Muidu langeb terve tase. See on nagu spordis, nagu jalgpallis. Kui on olemas vaid üks tugev meeskond, siis ajapikku muutub ka see rahvusvaheliselt nõrgaks, kuna ta ei saa oma keskkonnas dünaamiliselt areneda.“

Dølvik näeb liigses liberaalmajanduslikus korras Eesti-suguste väikeste riikide jaoks selget ohtu. Ta selgitab, miks ei tasu alati kopeerida USA mudelit: „Eesti jaoks on raske kultiveerida „American Dream'i“. Reaalsus on see, et kui ühiskonnas propageeritakse põhimõtet „The Winner Takes It All“, siis need vähesed, kes suudavad palju kapitali teenida, investeerivad seda teenitud kapitali suures osas välismaale, sest väikses riigis napib suuri tulusid toovaid projekte. Tulemusena ei võida ühiskond sellest midagi.“

Põhjala-taolise heaoluriigi vastu suunatud kriitikat oleks kõige loogilisem otsida kapitalistide seas. Kuid Norra Tööandjate Assotsiatsiooni esindaja Vidar Lindefjeld ütleb, et Põhjala mudel on vaatamata teatud kuritarvitamisele üksikindiviidide poolt väga mõistlik lahendus. Tema sõnul on Põhjala mudeli tugevus eelkõige selle stabiilsuses, mida hindavad kõrgelt ka tööandjad. „Ka Skandinaavias on palju rikkaid inimesi nagu igal pool. Kuid samal ajal on terve ühiskond saanud osa sellest rikkusest,“ väidab tema. Rääkides suhtelisest rikkusest esitab Lindefjeld muigades retoorilise küsimuse: „Kui sina teenid kümme miljonit eurot aastas ja mina teenin „vaid“ ühe – kas see teeb mind siis vähemõnnelikuks?“

Põhjala mudeli ekspordist välismaale

Kuigi põhjamaalased on vajadusel valmis oma ühiskonnamudeli eeliseid kaua ja põhjalikult kirjeldama, on nad üsna ettevaatlikud võimaluse suhtes seda mujale eksportida ja teisi õpetama hakata. Knut Sogneri sõnul ei ole lihtne õppida hoiakuid. Ta väidab, et oluline eeldus Põhjala mudeliks on sotsiaalse usalduse tugevus ühiskonnas, mille ülesehitamine võtab väga kaua aega.

Ka Dølvik on skeptiline Põhjala mudeli kiire ülevõtmise suhtes, sest see on tema sõnul olnud Skandinaavias saja aasta arengu tulemus. Balti riikides teeb tema väitel asja keeruliseks see, et töövõtjate organisatsioonid on üsna nõrgad: „Ametiühingud diskrediteerisid end nõukogude ajal ja usaldus nende vastu ei ole taastunud.“ Samuti on Eesti alustanud 1990.aastate alguses hoopis teisest stardipositsioonist. „Balti riigid olid ilma korraliku sisemise struktuurita, mis reguleeriks tööelu riigi sees, kui nad astusid rahvusvahelisse konkurentsi kohe pärast iseseisvuse taastamist. Norral ja teistel Skandinaavia riikidel oli mitme kümnendi jooksul taoline struktuur ennem olnud,“ selgitab Dølvik.

Samal ajal möönab tema, et baltimaalastel on palju ühist Põhjala inimestega. Kui lähiajalugu kõrvale jätta, siis on paljud teised eeldused Balti riikides tegelikult olemas. Küsimus on vaid ühiskonna valmiduses ja tahtes.

Who is more popular - Osama bin Laden or Kate Middleton?

We did a short fun media analysis in the company I work for - CyberWatcher. The question was: which of the two events - the recent royal wedding in the UK or the death of bin Laden - attracted more media attention in selected countries.

The answer varies from country to country and can be found at CyberWatcher blog.

Here is one example of media coverage of Osama bin Laden versus Kate Middleton in Germany:

Impressions from the business trip to Slovenia

Last week I had chance to visit Slovenia again. It was a two-days business trip this time. The trip was successful in business terms, but it was interesting to see Ljubljana again and compare it to my impressions from 2005, from more than five years ago.

Well, I must say that I feel quite the same about the country. It's a beautiful land with nice compact capital. Its people are hard-working yet also relaxed. Slovenian mentality in general is close to me.

As five years ago, I found quite many similarities between Estonia and Slovenia:

• Small country, small nation;
• Economically and socially most successful country of its kind (ex-USSR and ex-Yugoslavia respectively);
• Despite that success, people are complaining about the standards of leaving, preferring to compare themselves to Finland or Switzerland, rather than to the countries with similar history;
• Beautiful old town in the capital, surrounded by grey ugly buildings from Communist era (luckily, many of them have gotten a lift-up in the recent years).

These observations are quite superficial, as I have not spent too much time in Slovenia. One obvious difference is climate. While in Tallinn and Oslo it was between -2 and -5, snow laying down everywhere and me trying not to fall down on slippery roads, there was around +10 in Ljubljana, first flowers visible in parks and first days without the jacket experienced by me.
 

All in all, Slovenia is definitely one of few countries I could imagine myself living if I was to choose freely.

Visualising Norwegian international trade and investments

I prepared a presentation for my Norwegian class today. It is about Norwegian foreign trade and investment flows with abroad.

Having acquired statistical data from Statistical Bureau of Norway, I did a little bit of data-mining and then created quite nice visualisations of who Norway trades with, which countries Norway invests and who invests in Norway. I am known fan of visualising complicated things to make them more comprehensible. This time I used great technology developed by Hans Rosling an his team which was later bought by Google and made usable for everyone having their own Google account and knowing how to use Google Docs.


The beauty of these visualisations is that it allows to notice progression, the speed with which both international trade and international investments have grown in the past 10-12 years. It also allows to easily recognise proportions of importance of particular countries for Norway in economical terms.


Particular results which are visible there:

• Economically, the most important are Norway's North European neighbours - Sweden, Finland, Denmark, Germany, UK, the Netherlands (one cannot get away from USA, of course, either).
• China's growth as one of the largest importers of the goods during past decade is impressive
• Norway has been investing a lot into Belgium. What is the explanation behind it?..

In order to get the full overview of the time dynamics, one needs to press the "Play" button in the graphs below (down-left corner of a graph).

Flow of international trade in Norway 1999-2010



Flow of international investments in Norway 1998-2009